Õun
Õun on Eestis kasvavatest puuviljadest kahtluseta üks vanimaid, mida tunti juba muinasajal. Tõsi, tegu oli veel metsõunapuudega, mille teravhapusid vilju sai mingil määral toiduks tarvitada. Tänu keskajal linnadesse, kloostrite ja mõisate juurde rajatud viljapuuaedadele rikastus kultuurõunte sortiment. Kohapeal kasvatatud õuntele pakkusid täiendust hansakaubanduse vahendusel Saksamaalt sissetoodud. Alates keskajast on aiaõun järjepidevalt kuulunud kohalikule toidulauale, esialgu küll delikatessina. Näiteks pakuti õunu pidusööminguil desserdiks. Hiliskeskajal saksa keeleruumis levinud kokaraamatud jagavad soovitusi õuna kasutamise kohta nii lihatoitudes, kookides, vormipirukates kui ka muudes roogades. Kohaliku õunaveiniga kaubeldi edukalt linnades ja see jõudis ka lihtrahva lauale. Värske puuvili oli kättesaadav hooajaliselt, pikemaks säilitamiseks on õunu peamiselt kuivatatud.
Sõjad ja varauusaja karm kliima laastasid õunapuuaedu, kohalike õunte puudujääki korvati impordiga, eeskätt Saksamaalt. Mõisates tehti õuntest mahla, veini ja äädikat. 18.-19. sajandi baltisaksa kokaraamatutes tutvustatakse palju magusroogi, näiteks külm õuna-veini püreesupp, vaarikamahlas keedetud õunad, kohev õunavorm, õunajäätis. Leht- või muretaignas küpsetatud “õunad öökuue sees” ja “õunapommid” saavad hiljem tuntuks ka eestlaste seas. Rikkalikult leiab nii kuumade kui külmade pudingute retsepte, isegi üdi ja juustuga õunapudingud. Lihatoitude juurde soovitatakse õuna-kartuli või õuna-kastani hautisi. Saksamaalt imporditi luksuslikke õunasorte nagu šampus- ja ananassrenetid. August Wilhelm Hupel kirjutab 18. sajandi lõpul, et renetid ja sibulõunad on siinsetes aedades haruldaseks nähtuseks, aga see-eest on ilusad klaarõunad, mis küpsena on suurepärase maitsega, täis mahla ja peaaegu läbipaistvad.
1869. aasta põllumajandusnäituse ajal oli teada 158 Eestis kasvavat õunasorti. Viljapuuaedu hakati taludes aktiivselt rajama 1870. aastatel, taludes kasvatati eeskätt vastupidavamaid sorte, mis on tuntud siiani (nt “Antoonovka”, “Liivimaa sibulõun”, ‘Valge klaar’, “Sügisjoonik”, “Suislepp”). Istikud osteti kunstkärneritelt, puukoolidest ja puuviljaaedadest. Sügis- ja talveõunu hoiti keldris õlgede sees või rehetoas villakirstus. Puuviljakasvatuse ja kulinaarne oskusteave levis ajakirjanduse, käsiraamatute ja aiandusseltside kaudu. Mitmed 19. sajandil hästi tuntud õunasordid olid aretatud spetsiaalselt Liivimaa olusid arvestades. Vormsi saarel tegutsenud pomoloog Jaan Spuhl-Rotalia loetleb “Kodumaa marjades” (1898) teiste hulgas selliseid nagu “Liivimaa kardinal”, “Kuramaa maasikaõun”, “Liivimaa šampanjaõun”, “Riia sidrunõun”. Värskeid õunu soovitatakse müüki viia, kuna see annab väiksema vaevaga kõige enam rahalist kasu. Kui õunu üle jääb, siis võiks neid kuivatada või moosideks keeta, sest linnas on need nõutud kaubad. Õpetati tegema ka kauasäilivat “õunapasteeti” ehk kuivatatud õunamoosi ja paksu küpsetistesse sobivat marmelaadi. Kel aga suuremad õunatagavarad või kehvema maitsega sordid, võib kaaluda veini valmistamist. Eriti hästi sobivad selleks magushapud sügis- ja taliõunad. Õunaveinile suhkrut ja viinakivi lisades saab kodust šampanjat.
Eesti Vabariigis olid õunad toidulaual tavalised. Kohalikku õunakasvatust propageeriti ja omamaiseid õunu soovitati eelistada importkaubale. 1939. aastal eksporditi Eestist Euroopasse 50 õunasorti. Taludes hakati õunapressidega mahla valmistama. Rõhutati õuna tähtsust maitsva, tervisliku ja odava toiduainena. Eriti kasulikeks peeti õuna-tangu putrusid. Kokaraamatutes ja ajakirjanduses õpetati tegema magusat õunasuppi või -kisselli, täidetud ahjuõunu, õunavahtu ja -tarretist, -vorme, maiustustest õunapastilaad ja -marmelaadi. Küpsetistest tutvustati muretaigna-õuna plaadikooki, õunapannkooke ja -pirukaid. Küpsetatud õunu või paradiisiõuntest kompotti soovitati ahjuhane või -kalkuni, seaprae ja viini vorstide lisandina. Õunad sobisid tervislikesse toortoitudesse ja -salatitesse. Karmil 1939./1940. aasta talvel hävis Eestis kahjuks 69% õunapuudest, sealhulgas paljud vanad sordid, mis asendati nõukogude ajal uutega.
Tänapäeval väärtustatakse kodumaiseid õunu. Kontsentreeritud mahlade kõrval valmistavad väiketootjad naturaalseid suhkruta õunamahlu, -veini, -siidrit ja -limonaadi.
