Õlu
Õlu on Eestis põline jook, mida tehti ilmselt juba esimesel aastatuhandel pKr. Eestlaste traditsioonilisi õllepruulimisvõtteid kirjeldab ühena esimestest DionysiusFabricius 17. sajandi alguse kroonikas: „Õlut pruulivad nad oma maal peaasjalikult odralinnastest ja kivide abi. Teised, tehes segu külma vette valatud odrajahust, küpsetavad seda seejärel leivaahjus, ja kui see on hästi läbi küpsenud, saavutavad pärast keeva veega ülevalamist hea maitse ja magususe, nii et nad oskavad teha mitte sugugi halba õlut”. Linnas pruuliti keskajal õlut, keetes linnaseid koos humalatega suures katlas. Nii maal kui linnas eelistati odraõlut. Joogi säilivust parandava humalaga hakati õlut maitsestama ilmselt alles 13. sajandist alates, saksa sisserändajate eeskujul. Õllele lisati ka ürte ja maitsetaimi, eriti porssa, samuti salveid, raudrohtu, ristikheina, koirohtu, sookailu jms. Linnas pruuliti mitut sorti õlut, mida eristati peamiselt kanguse järgi (kange õlu oli kallim). Õlu oli nii argi- kui pidupäevajook, päevanormiks oli ca 3 liitrit mehe kohta. Vaheldust kohalikule õllele pakkusid sissetoodud sordid, näiteks Hamburgist ja Danzigist.
Valgustusaja literaadi A. W. Hupeli andmeil olid sel ajal tähtsamad õllesordid jääkeldri-, kannu- (või kõrtsi-), pudeli- ja lauaõlu, sorte eristati seejuures kanguse järgi. Kannu- või kõrtsiõlu oli kõige tavalisem, mida iga talupoeg enda jaoks pruulis, 120-toobise vaadi kohta arvestati seejuures umbes 1 Riia vakk linnaseid, 1-2 naela humalaid. Hupeli järgi oli Liivimaa talupoegadel tavaline õlletegu kuumade kividega, nii saadud sogasevõitu õlu. Teist õlle valmistamise moodust nimetab ta rootsi viisiks, põhimõtteliselt seisnes see linnaste ja humalate ühes katlas keetmises.
Enne kohvikultuuri levikut tavatsesid baltisakslased juua hommikuti sooja õlut vürtsidega, millest eelistatuimad olid ingver, kaneel, nelk. Head maitset andis õllele pomerantsi koorte lisamine humalat asemel. 18. sajandil pruuliti mõisates õlut nii isandate kui teenijapere tarbeks. Õlut imporditi Saksa- ja Inglismaalt, 18. sajandil võitis rohkelt populaarsust inglise õlu, mida püüti Liivimaalgi eeskujuks võtta. Hupeli väitel võis Liivimaa õlu küll vaevata inglise õlle värvi saavutada, aga vahe maitses püsis siiski suur. 1861. aastast lubati Eesti väikestel pruulikodadel pruulida õlut aktsiisivabalt, seetõttu asutati uusi õllekodasid ja õlle joomine kasvas. Ka üliõpilaskorporatsioonide joogikultuur hoidis õlut au sees.
Taludes tehti õlut tavaliselt pulmadeks, varrudeks, samuti jõuluks, jaani- ja mihklipäevaks. Õlut ohverdati esivanemate hingedele, kodu- ja loodusvaimudele. Ka kaugemale teelemineku, tööde alguse ja lõpul puhul pruulisid ja jõid mehed ühiselt õlut. Põhja-Eestis on õlletegemine olnud levinum kui Lõuna-Eestis. 19. sajandi teisel poolel müüsid Lõuna-Eesti suuremad talud odrad mõisate õllevabrikutesse ja ostsid peo puhul õlut, raha läks talu ostuvõla katteks. Kodune õlletegu hakkas vähenema seoses õlleköökide ja -vabrikute tekkega. Pärast Esimest maailmasõda pruuliti kodus taas rohkem õlut, eriti saartel. Paljudes taludes jäi koduõlu peojoogina kuni Teise maailmasõjani esikohale.
19. sajandi lõpul rajati linnades suured õlletööstused. 1800 alustas Tartus tegevust Hesse õllevabrik (praegune A Le Coq). 1820 Saku mõisas asutatud õllekoda oli Saku õlletehase eelkäija. 1879 rajas J. E. Bliebernicht Pärnusse õllevabriku, kus toodetud baieri õlut hinnati kõrgelt. 1926-1933 valitsesid õlleturul peamiselt kaks suurtootjat: Saku õlletehase müügipiirkond oli Põhja-Eesti, A Le Coq’il Lõuna-Eesti.
