LIIVIMAA MAITSED JA ROAD

13.– 16. sajandil ühendas Eestit ja Lätit nii geograafiliselt kui ka majanduslikult Vana-Liivimaa nii, et tekkisid sarnane elustiil ja traditsioonid. Kohalike rahvaste köögis kasutati ise kasvatatud, metsast korjatud ja kütitud ning merest ja siseveekogudest püütud toorainet, samuti looduslikke toidutaimi. Mitmed tollased toidutöötlemis- ja -säilitamisviisid - kuivatamine, soolamine, hapendamine - on sajanditeks püsima jäänud. Vastavalt võimalustele ja ühiskondlikule seisundile söödi tera- ja kaunvilju, piimatooteid, köögivilju ja maitserohelist, kala, looma-, linnu- ja ulukiliha.

Tutvustame Teile toite, mida ajaloolise Liivimaa territooriumil söödi nii minevikus kui süüakse ka tänapäeval: juust, kohupiim, piim marjadega, kanepiseemned, kamajahu, herned ja oad, oblikad, seened, odratangupuder, rukkileib, hapukapsas, soola- ja hapukurgid, silmud, suitsukala, -vorstid ja -liha, tulel küpsetatud liha, soolaheeringas. See on vaid väike valik.

Enne 16. sajandit, mil suhkur laiemalt kättesaadavaks sai, oli mesi ainus magusaine. Mesipuid oli Liivimaal väga palju. Sellest ajast on säilinud ka tugev õlle ja mõdu pruulimise traditsioon. Pühade ajal küpsetati porgandi- ja teisi täidisega pirukaid, saiu ja meekooki. Liivimaa aegadel hakati Euroopasse meritsi ja maitsi tooma ka eksootilisi maitseaineid. Need olid väga kallid ning esialgu kättesaadavad vaid rikkamale rahvale. Moodi läks näiteks ürtide ja maitseainete lisamine veinidele. Paljudes meie toitudes ja põlvest põlve edasi antavates retseptides on tallel kõik Eestile ja Lätile iseloomulikud ja omanäolised sajandeid arendatud võtted ja väljatöötatud maitsed.