Kala

Merest püüti kilu, räime, lesta ja turska, siseveekogudest haugi, ahvenat, latikat ja teisi kalu. Peipsi järvest püüti ka tinti. Et kala säiliks kauem värske ja maitsvana, suitsutati, soolati või kuivatati seda. Jõukad inimesed maiustasid säga, koha, tuura või lõhega, samuti kalamarjaga. Lihtsate inimeste toidulaual oli aga kõige olulisem toit soolasilk (räim), hiljem ka sissetoodud soolaheeringas.

SUITSUKALA
Külma või kuuma suitsuga suitsutamine on kohalik traditsioon, mis levis laiemalt 20. sajandil. Suitsutada võib igasugust kala, aga kõige hinnatumad on suitsutatud räim, tursk, lõhe, lest, rääbis ja latikas. Näiteks lestad roogitakse, aetakse vardasse ja riputatakse suitsuahju. Kala maitse sõltub küttepuu liigist, sageli suitsutatakse tooreste lepapuude või männikäbidega.

RÄIM JA KILU
Soolamine on kala pikaajalise säilitamise vana traditsiooniline meetod. Läänemere räimi ja kilusid, aga ka siseveekogudest püütud rääbist söödigi tavaliselt soolatult, kala pidi kindlasti jätkuma suviseks heinaajaks. 19. sajandil levis Eestis laiemalt mitmesuguste vürtsidega kilude soolamine. Soolatud kilud puhastatakse, neilt eemaldatakse pea ja saba ning süüakse võileival koos keedumuna või keedetud kartulite ja hapukoorega. Lätit tuntakse aga maitsvate sprottide ehk õlis säilitatud suitsuräimede poolest.

SILMUD
Silmu püütakse Läti ja Eesti jõgedest spetsiaalsete kalatõketega. Silmu küpsetatakse restil kuumade süte kohal. Valmis silmud pannakse väikestesse püttidesse ja valatakse üle marinaadiga. Sellest tekib maitsev tarrend. Silmud on väga maheda ja iseloomuliku maitsega. Neid serveeritakse värske leiva ja võiga, maitsebuketti võib täiendada sidruniviilude ja maitserohelisega.