LIIVIMAA TOIDUPÄRANDI KUJUNEMINE

13. sajandil moodustus uus ladina Euroopa osa, mis laias laastus vastas tänapäeva Eesti ja Läti territooriumile - Liivimaa. Uusajal kandus see nimi üle Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit hõlmanud Liivimaa kubermangule. Oma nime sai Liivimaa algselt liivlaste järgi. Territooriumi poliitiline ja halduslik seotus soodustas teatud kultuurilisi ühisjooni.

Liivimaa toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Siinsed elanikud on läbi ajaloo pannud rõhku metsiku looduse ja kultiveerimata maastiku kasutamisele. Jaht, kalastus, korilus, aga ka loomade vabapidamine metsamassiivides on olnud nende identiteedi ja eluviisi alusteks.

Läbi aegade on Liivimaa köök olnud avatud kultuurimõjudele: keskajast peale on siin kõige tuntavam saksa ja vene, Eesti saartel ka rootsi mõju. Euroopa kokakunsti areng ja innovatsioon jõudis Liivimaale valdavalt baltisakslaste kaudu. Lisaks talupojaköögile eksisteeris keskajast peale ka linna- ja mõisaköök, samuti on toidukultuuris tuntavad piirkondlikud eripärad. Just nende eripalgeliste tegurite mõjuväljas on kujunenud siinne toidulaud, haarates endasse ja tehes enda omaks muuhulgas kaugeid ja vahendatud mõjusid, samas säilitades ja arendades kohalikku eripära.