Liharoad

Vana-Liivimaa jõukate elanike söögikorrad koosnesid peamiselt liharoogadest, mida valmistati koduloomade ja -lindude ning ka ulukite lihast. Liha söömist piirasid paljud paastupäevad. Talurahvas sõi värsket liha pühade ajal, ülejäänu enamasti soolati. Liha tarvitati säästlikult, igapäevaselt lisati teravilja- ning köögiviljatoitude juurde vaid väike liha-, peki- või rasvakogus.

KÜPSETATUD LIHA
Jõukate liivimaalaste toiduks valmistati liha elaval tulel. Vardas küpsetati nii suuri loomi kui ka linde – neid võis üksteise kõrval vardas olla mitu. Varrast pöörati, et liha ühtlaselt läbi küpseks. Taisemat liha pikiti rasvaste sealihatükkidega. Tänapäeval pakutakse sellist liha vabaõhuturgudel ja toidufestivalidel. Üsna sageli küpsetatakse rohkem nõukogude ajal moes olnud vardašašlõkki - süte kohal küpsetatud marineeritud lihatükke.

MARDIPÄEVA HANI JA KUKK
Tervet kana või kukke küpsetatakse traditsiooniliselt 10. või 11. novembril, mil palju sajandeid on tähistatud mardipäeva. Liivimaal oli jõukate linnaelanike seas levinud õunte või ploomidega täidetud mardihane küpsetamine. Keskaegsed härrad lisasid oma ühiskondliku seisundi rõhutamiseks lihale rikkalikult maitseaineid, lisaks soolale ja piprale näiteks ka kaneeli, nelki või mandleid.

VORSTID
Liivimaal suhtuti tapetud looma väga säästlikult – rümp kasutati ära ninast sabani. Mitmesugused rupsid hakiti peeneks, segati maitseainetega ja tehti vorstideks, mida seejärel suitsutati korstnas või pühade ajal küpsetati ahjus. Verest ja tangust tehti jõulude eel verivorsti, mis küpses leivaahjus õlgede peal. Mõnel pool valmistati ka valgeid ehk ilma vereta tanguvorste. Tänapäeval armastatakse verivorsti süüa pohlamoosi ja marineeritud kõrvitsaga.