Vana-Võromaa (Põlva-, Valga- ja Võrumaa)

Vana-Võromaal hoitakse au sees vanu tavasid, aga tervitatakse ka kasulikke uuendusi. Vanasti elati toidu hankimise ja valmistamise ning pidusöökide ootamise rütmis. Toidu tähtsusest annavad tunnistust tollal kasutatud sünonüümid, nagu hingepide, kehakinnitus ja maailma kinnipidaja. Kaasajal aga tunduvad toit ja söömine nii tavalised, toidudki on üle Eesti enam-vähem ühesugused. Siiski on teada mitmeid ainult Võrumaale ja laiemalt Lõuna-Eestile omaseid toite, mida mujal Eestis ei tuntud. Näiteks on kohupiim Lõuna-Eesti toit, mis siit on üle terve Eesti levinud. Sõira on vanasti tehtud ainult Seto- ja Võrumaal ning Lätis. Praeguseks ongi Vana-Võromaa ja Setomaa sõirategijad seljad kokku pannud ja taotlevad siinkandis tehtud sõirale Euroopa Liidu kaitstud geograafilist tähist. Liha saunas suitsutamine on samuti Lõuna-Eesti komme, mis koos suitsusaunakombestikuga on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Et tatart, kanepit ja läätsi on vaid Lõuna-Eestis kasvatatud, siis on siin tavalised olnud tatrapuder, läätseroog ja kanepitoidud. Ainult Lõuna-Eestis hautati kapsaid tangudega paksuks pudruks (nn paksud kapstad) ja tehti oa- ja herneputru (tampi). Samuti on oluliseks säilitusmeetodiks olnud taas populaarsust koguv hapendamine ehk fermenteerimine. Liharoogadele lisaks on tehtud vere- ja rupskitoite, mis ka praegu veise- ja lambakasvatajate seas (milliseid piirkonnas palju on) au sees on.